Jätkusuutlikuma tootmise poole
2006 aasta tõi endaga esimese FAO (ÜRO Toidu ja Põllumajandusorganisatsioon) raporti, mis hindas loomakasvatuse rolli kliimasoojenemisel märkismisväärseks. Raport, mis kandis nime “Loomakasvatuse pikk vari”, omistas antud põllumajandus harule 18% kogu kasvuhoonegaaside emissioonist, kusjuures peasüüdlaskes tuli pidada veiseid. Kiirelt jõudis kirjutis evenageeliumi staatusesse ning kuigi FAO isegi on oma tollast tõdemust parandanud, viitab veel täna nii mõnigi nadim infotarbija suurte pealkirjadega artikleid kirjutades sellele samale raportile. Muidugi oleks olnud ka kahju, kui raport oleks massmeedia poolt jäänud märkamata, sest oleksime ilma artiklitest, mille kokkuvõttes leiab lugeja, et burgeri söömata jätmine on parem tegu, kui osta endale Hummeri asemel Prius.
Taoliste absurdikampaaniate miinuseks on aga see, et kuigi teema saab kõvasti kuuma jääb asja iva märkamata paljudele – nii keskkonnasõpradele, loomakaitsjatele, tarbijatele kui ka talunikele endale. Seos kliimasoojenemisel ning loomakasvatusel on ju ilmselgelt olemas, kuid probleem ei lasu veisel või mõnel muul loomal, vaid umbsõlm on tekkinud viisist, kuidas meie ise neid loomi kasvatame. FAO 2006 aasta raporti puhul on ühene ambitsioon lihtsasti välja loetav: sead ja kanad intensiivtootmise kinnistes tingimustes on väiksemad kasvuhoonegaaside tootjad, kui veised või teised rohusööjad oma loomulikus keskkonnas, seega on ainsaks mõistuslikuks lahenduseks nende loomupärase elukeskkonna muutmine. Arusaamaks, milline roll on loomakasvatusele gloobaalse soojenemise kontekstist tegelikult, tuleks kolm põhilist kasvuhoonegaasi – metaan, süsihappegaas ning dilämmastioksiid – eraldi vaatluse alla võtta. Tahtmata keskenduda liialt juhtivate teadusülikoolide uuringutele, tuleb siiski rääkida ühest silmatorkavast puudujäägist raportis, mille tähtsust on rõhutanud nii FAO ise, kui ka teised globaalse tähtsusega keskkonnaorganisatsioonid nagu näiteks IPCC.
Rohumaaveis on päästerõngaks
Maailma suurimateks süsinikupankadeks on mullad. Mullad hoiustavad viis korda enam süsinikku, kui kogu maailma metsad kokku. Arvatakse, et mullad hoiustavad täna umbes 2.5 triljonit tonni süsinikku võrreldes 800 miljardi tonniga, mis on meie atmosfääris ning 560 miljardi tonniga, mida hoiustavad taimed ning loomad. 2009 aastal otsustas Ühendkuningriigis baseeruuv mulla ühing FAO tegemata tööd adreseerida suuremalt, kui keegi seda kunagi enne teinud oli. Kõik tehtud 39 uuringut näitasid, et rohumaaveised seovad orgaanilist materjali tagasi mulda nii, et toimub süsiniku sekvestratsioon, ehk süsiniku eemaldamine atmosfäärist ning seejärel selle sidumine mulda nii, et mulla kvaliteet paraneb märgatavalt. Minnes tagasi numbrite juurde näeme, et kui rohumaaveised suudavad tekitada juurde ühe % mullasüsinikku, väheneb süsihappegaasi hulk atmosfääris 2%. Tänaseks usvad paljud juhtivad teadlased, et kasvuhoonegaaside vähendamiseks peaksime kasutama just nimelt rohumaad ning sellega kooselus elavat veist. Üks nendest märkmisväärsetest teadlastest on ökoloog ja Harvardi emeriitprofessor dr. Allan Savory, kelle uurimustöödega tasub tutvuda kaasahaarava TedX video vahendusel.
Kasvuhoonegaasid, mis tekivad taludes või intensiivtootmisfarmides, on ainult üks osa põllumajandustekkelistest gaasidest. Enamus põllumajanduslikke gaase on siiski seotud töötlemise, säilitamise, müümise, valmistamise ning transpordiga. Soovides muuta toidutootmissüsteemi oma enda valikutega, on märksa väiksem mõju sellel, kui loobud kogu loomakasvatusest tulenevatest saadustest, selle asemel, et valida looduse rütmis kasvanud kohalikku toorainet.
Me tahame süüa seda, mis maitseb
Söömine on väljapääsmatult põllumajanduslik tegevus, valides endale õhtusöögi, vahepala või kasvõi tassi teed, määrab meie valik, mismoodi meid ümbritsevat looduskeskkonda kasutatakse. Kokad üle maailma on samuti asunud võitlusesse jätkusuutlikuma tootmise heaks. Jättes kõrvale kõik eetilised, keskkonna- või terviseteadlikud kaalutlused, on siin ka üks väga ilmselge põhjus – maitse. Ükskõik, kui tervislik või keskkonasõbralik see rohumaalkasvanud veis või juust on, kes seda ikka süüa tahab, kui see hästi ei maitse? Tugeva maitsega liha saab tulla ainult loomalt, kes on elanud täisväärtuslikku elu ning söönud loomuomast toitu. Eriti hästi joonistub see pilt välja Eesti rohumaadel, mis on maailma liigrikkaimad ning kus vabalt liikunud loom on saanud tihti valida üle 70 liigi taime vahel. Seos liikumise ja maitse vahel on olnud pikka aega teada tõde, sellepärast on ka näiteks kanajalg tugevama maitsega kui rind või 24-kuune härg soovitum kui vasikas.
Koka roll tarbmimisharjumuste muutmisel
Selle taustal ei tohi ka unustada koka mõjuvõimast rolli sööja tarbimisharjumuste muutmisel. Seega kellegina, kelle ülessandeks on kõnetada lõpptulemust – kuidas saab sind mitte huvitada see, kust kõik algas? Lugedes või kuuldes vastuseid küsimustele, kust saadi ideid uue menüü või konkreetse toidujaoks, kuuleb tihti vastuseid nagu lapsepõlv, reis või muuseumikülastus, kui idee on olemas, otsitakse sinna sobiv tooraine. Tegelikkuses oleks loogiline, kui asi toimiks vastupidi, sul on hooajaline tooraine, millele sa otsid idee näol rakendust.
Restoranimaastikul oleme jõudnud järele maailmsele trendile ning räägime järjest rohkem jääkidest või õigemini ninast sabani söögi tegemisest, teema on kuum ning kõik tahavad osa. Kuid, miks on kulisside taha jäänud üks domineeriv osa meie toidulauast – nisu? Eestlane sööb aastas umbes 45 kg nisu, seda on rohkem kui puhast sea, veise, lamba ja kanaliha kokku. Teadlikumad jälgivad, kust saada värskemat, puhtamat ja maitsvamat kapsast või rohumaal kasvanud veist, ent samal ajal kasutavad taigna valmistamisel seda sama surnud, maitsetut, liigselt puhastatud nisu.
